11 aastat tööd, lugematuid treeninguid, võistlusi, tagasilööke ja sihikindlat eesmärgi poole liikumist. Lõpuks on see käes — MM-kuld.
Eesti veemotosport sai endale taas maailmameistri. Kärol Soodla krooniti maailmameistriks pärast aastaid kestnud tööd spordialal, millest räägitakse Eestis kahjuks siiani liiga vähe.
„Natuke on ikka võõras veel,“ tunnistab Kärol Motomuusa podcastis. „Ma olen sellest nii kaua unistanud. Kui vahel meelde tuleb, siis mõtlen küll, et okei… lõpuks.“
Tee maailmameistritiitlini ei olnud kaugeltki lihtne. Enne viimast sõitu oli kõik veel lahtine ning just see start pidi otsustama, kes MM-tiitli võidab. Pinget lisas ka protest, mis oleks võinud kogu tulemuse pea peale pöörata.
„Viimased tunnid enne autasustamist olid väga pingelised,“ meenutab ta.
Kui kõik lõpuks ametlikuks sai, oli emotsioon suur.
„Ma vist nutsin,“ ütleb ta naerdes.
Juhuslikust proovimisest maailmameistriks
Veemotosport ei olnud midagi, millest Kärol lapsena unistas.
Kõik sai alguse üsna juhuslikult, kui tema vanemad märkasid Meremessil veemoto ala ja arvasid, et ehk võiks see talle ja õele huvi pakkuda.
„Kui öeldi, et lähme kiirpaate proovima, siis kujutasin ette mingit suurt kaatrit,“ meenutab Kärol. „Kui kohale jõudsime ja neid väikseid paate nägin, olin päris üllatunud.“
Esimesest korrast piisas.
„Kui paati istusin ja gaasi põhja vajutasin, siis midagi jäi külge,“ ütleb ta.
Täna, 11 aastat hiljem, on sellest juhuslikust proovimisest kasvanud maailmameistritiitel.
Ala, kus kiirus ulatub üle 100 km/h
Veemoto ei tähenda lihtsalt kiiret sõitu vee peal.
Käroli senine põhipaadiklass GT30 tähendab kiiruseid umbes 80–90 km/h. Järgmine samm on OS400 klass — kõhuli sõidetav paat, mis võib liikuda kuni 100–110 km/h.
Vee peal tundub kiirus aga teistsugune.
„Kui sõidad 90 km/h, siis ei tundu see sama nagu maanteel,“ räägib Kärol. „Aga füüsiliselt on see päris raske — eriti lainetega. Pärast sõitu on vahel terve keha läbi.“
Spordialaga kaasnevad ka riskid. Ühel Euroopa meistrivõistlusel süttis Käroli paadi mootor pärast kokkupõrget põlema.
„Mõtlesin küll, et mis nüüd saab — kas terve paat põleb maha,“ meenutab ta. Õnneks saadi tuli kiiresti kontrolli alla ning isegi mootor jäi tööle.
Naisena meeste seas
Tiitlivõistlustel on Kärol olnud sageli ainus naine rajal.
Kas ta on tundnud, et peab rohkem tõestama?
„Võib-olla natuke,“ ütleb ta ausalt. „Aga viimastel aastatel on lihtsam, sest tulemused räägivad enda eest.“
Algusaastatel tuli ette ka olukordi, kus konkurentide tiimid ei olnud just kõige sõbralikumad, kui noor naissõitja neist möödus.
„Vahel ikka läheb hinge, aga proovin sellest üle olla,“ ütleb ta.
Miks veemotost nii vähe räägitakse ?
Kuigi Eesti on veemotosportlastega rahvusvaheliselt väga edukas olnud, jõuavad need lood avalikkuseni harva.
„Vahel tekib tunne, et miks meie sport nii ebaoluline on,“ ütleb Kärol.
Ja küsimus on õigustatud. MM-kuld maailma tipptasemel ei ole väike saavutus — eriti spordialal, kus konkurents on rahvusvaheline ning kulisside taga käib aastaid kestev töö.
Mis edasi?
MM-kuld oli Käroli jaoks oluline verstapost — aga mitte lõpp-punkt.
Tal oli endaga kokkulepe: enne ei liigu järgmisse klassi, kui maailmameistritiitel on käes.
Nüüd on see tehtud.
Järgmiseks ootab ees uus ja veel kiirem klass OS400 ning uued eesmärgid.
„Nüüd tuleb seal oma medalid ära võtta,“ ütleb ta muigega.
Üks asi on aga juba kindel — see lugu ei lõpe siin.
🎙️ Kuula kogu vestlust Kärol Soodlaga Motomuusa podcastis ja saa teada, milline näeb tegelikult välja maailmameistri elu veemotospordis.